34 minutes review – Alan Wake (xbox 360)

Ma siis jätkan oma algset ideed arvustada erinevaid filme, mänge ja raamatuid ning anda neile väga subjektiivne hinnang. Seekord on minu silmapiirile jäänud mäng Alan Wake.
Ma just eile lõpetasin ka selle lisa ‘Signal’ mängimise ning oskan anda ka üldise ülevaate kogu loost ning mängust.

Kõigile teile, kes on huvitatud psüholoogilistest thrilleritest peaks leidma sellest mängust kõik, mis vaja.
Rääkides lühidalt taustaloost, siis Alan Wake on populaarne kirjanik, kes pärast kahe aastast kirjutamisblokki otsustab oma naisega Bright Falls’i puhkusele minna. Sellest saab aga alguse Stephen King’ilik müsteerium ja õudus.
Mäng ise aga algab Alan Wake’i unenäoga, kus ta põgeneb metsas mingi tundmatu tumeda kuju eest. Mäng lükkab kohe inimesed basseini sügavamasse otsa ning vaatab kas sa oskad ujuda. Sulle ei anta isegi võimalust ennast kaitsta.
Siis Alan ärkab (ingl. k – Alan Wakes; näete väikest sõnademängu?) ja ta leiab end vaatamast otsa järjekordsele koletisele. Vabandust, see on hoopis ta naine.

Nimelt eelneva lausega tahan välja tuua, et kohati on inimeste modeleerimine küll väga halvasti välja kukkunud. Remedy, kes on tuntud eelkõige Max Payne’i triloogia poolest, on senimaani suutnud väga edukalt hoida graafilise ning helilise poole oma mängudes võrratult heana. Kuid selles mängus jääb inimeste mudelitest vajaka.

Rääkides siis edasi stoorist. Nimelt lähevad siis Alan ja ta naine oma autoga väiksesse välja üüritud maja puhkama, kus ta naine aga trükimasina kuskilt välja võlub. Selle peale läheb Alan närvi (sest ometigi, ei peaks ju kirjanik midagi kirjutama) ning jätab oma naise, kes paaniliselt pimedust kardab, üksi majja. Kustuvad tuled, keegi kiljatab ja Alan jookseb tagasi majja, ainult, et avastada, et ta naine on kukkunud järve. Kordagi mõtlemata hüppab ta järgi.
Nädal aega hiljem ärkab ta üles autos, mis ripub poolenisti üle kalju ääre. Sealt edasi jätkub aga lugu kuidas Alan oma naist otsib. Kõike muud vürtsitab aga pimedus, mis Alan’it koguaeg ründab.

Kokkuvõtlikult on tegu väga eduka looga, kuna suudetakse luua atmosfäär, mis on hirmutav ja samas väga põnev. Jälgitud on enam vähem sama rada, mis Max Payne’iga, kuid asi on viidud uuele tasemele.

Mäng ise on aga suhteliselt kergelt mõistetav. Sihid vastastele taskulambi näkku, et nende pimeduse rüü hävineks, ning tulistad neid 2 korda revolvriga. Mõnikord tundub see lausa nagu konveieritöö. Mõnikord ärkavad ka asjad ellu, et sinu poole lennata ning sind võimalikult surnuks muuta.

Kuid oli üks asi, mis mind eriti häiris. Nimelt kui vastased sulle lähenevad muutub kogu mäng hetkeks väga aeglaseks ning kaamera liigub vastase peale justkui vastased tahaks öelda: “Hei Alan, ma olen siin. näe vaata!” nühkides samal ajal end, nagu tüütu kass vastu sinu jalgu. Kahjuks küll aga nühkides teravat kirvest.

Kokkuvõttes on tegu väga hea mänguga ning ma kindlasti soovitaks seda inimestele, kellele meeldivad Stephen Kingi raamatud. Kindlasti oli siin palju asju, mida ma ei puudutanud kuid kõigest ei saagi alati rääkida, sest see rikuks mängu ära.

minu poolt 9/10

Tagged , , , ,

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s