“Muld ei mata mälestusi”

Just sellise lause leidsin ma täna ühe hauakivi pealt. Selle juures oli aga kõige iroonilisem just see, et see hauakivi asus surnuaia mahajäätud piirkonnas.
Kogu tänane päev on olnud täis iroonilisust. ‘Lust ja lillepidu’ teisisõnu. Alles hiljuti leidsin end taas mõtlemast surmale ning siit ilmast lahkunud inimestele ja nüüd saabun koju ja…
Täna matsime me vanaema. Või pigem võib öelda, et urni, kuid kas see ei tee sama välja? Me matsime urni, tema meie mälestustes eredalt säramas. Mis on aga saanud teistest inimestest? Mõningaid mäletatakse, kui mõningad on mattunud metsa ning mulla alla.
Mulle ei meeldi oma sugulastega suhelda ja see on minu arvates neilegi selge. Sellist kahepalgelisust pole ma isegi oma mõningate vaenlaste hulgas kohanud (nemad vähemalt on otsekoheselt solvavad). See oligi põhjus miks ma suurem osa ajast mujal surnuaial oma aega veetsin. Nii avastasingi unustatud hauakivid ja ristid ning tõin nad ehk isegi mingit teed pidi mälestusesse tagasi. Sain just omale korraliku Zenit kaamera, paar objektiivi ning sellega sai neid unustatuid kuidagigi mälestussesse tagasi tuua. Seda pole küll palju aga ehk on see parem kui kadumine roheluse ning mulla alla.
Ärge unustage.

C. J. S.

Millegipärast pean ma iga kord kui ma kodus käin siiski tõdema, et ma kahetsen siia kanti tulemist. Alati läheb midagi halvasti või läheb veel hullemaks. Mõnikord peaks mälestused maha matma ning sinna jätma.

Tagged

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s