Jälle tagasi (ja seekord loodetavasti pikemaks ajaks)

No taas olen siia oma emotsioone ja mõtteid välja valamas. Mis siis seekord mind siia tagasi tõi?

Ei miskit keerulisemat kui vaid probleemid isiklikus elus, mida mul viimasel ajal väga minimaalselt on. Nimelt osutus minule õnn kokku sattuda pikemaks jutuks ühe endise kursaõega ning õnn saada temaga pikemalt juttu vesta. Olin seda talle küll pikalt lubanud aga ausalt öeldes ei teagi, miks seda pidevalt edasi lükkasin.

Tundus, et leidsin enda jaoks soulmate’i, olgugi, et usun, et taolist nähtust maailmas olemas pole. Ma olin tema huvidest huvitatud, meil läks jutt väga sujuvalt ning temaga koos olles tundsin end õnnelikuna. Muidugi ma mõistan, et see kõlab väga egoistlikult aga loodaks, et ta tundis sama vastu.

Eks tal oli elus ka keeruline aeg ja üritasin (võimalikult vähe pealetükkivalt) teda ka aidata. Kuid tundub, et kord nädalas välja kutsumine, et lihtsalt juttu ajada tundus tema jaoks liiga ahistavana (nüüd tundub aga, et ma süüdistaks teda. Ei seda ma teha ei taha). Ja justseetõttu lõpetas ta justkui kogu suhtlemise ära.

See mis mind siia siis tagasi tõi oli tunne, et just oled leidnud justkui enda jaoks aarde, kes arvab sinust sama. Kuid siis äkitselt kõlab lause “oih, sorri, ma ajasin sind kellegagi sassi”.

Just selline tunne praegu on, olgugi, et sellest juhtumist on omajagu aega mööda läinud.

P.S – eriti tugevalt mõjutab see mind just seetõttu, et üle mitme aasta sain tunda end kellegi seltskonnas tõesti õnnelikult ning olla oma eluga rahul. Ükskõik kus see ka poleks. Ning ei, ma pole tiinekas kuid kui sinugi elus oleks ligi 4 aastat enda läbi pasa tõmbamist, tunneks sinagi sama, mis mina.

P.S.S – Ma ei spellchecki ega ka loe oma juttu teist korda läbi. Kui oled varem seda blogi lugenud arvaks, et sa tead seda.

Võta aega…

Ma tean, et pealkiri on tegelikult üks jube klišee Tanel Padari laulust aga fuck it. Tuleb ometigi aega võtta, et elu nautida.
Arvasin kunagi, et noh, milleks ma aega võtan kui seda on piisavalt kuid nüüd, ma töötan 8 tundi päevas esmaspäevast reedeni (ja just õhtuses vahetuses – 14:30 – 23:00), siis ma mõistan kui väärtuslik on see vaba aeg.
Hetke seisuga on mu ainuke vaba aeg hommikul enne tööle minekut ja nädalavahetustel. Ma ei saa inimestega kokku; ma ei saa võtta osa erinevatest üritustest; ma ei näe kontserte. Nii tundub mulle, et ma olen täiesti elust eraldatud. Ja seda just tegelikult seetõttu, et kõik minu sõbrad ja tuttavad töötavad normaalsel ajal kella 8st 5ni. Mingi hetk ma mõtlesin, et kui mul oleks püsiv elukaaslane, kes käiks ka (normaalsel) tööl siis ilmselt me näeks ainult nädalavahetustel. Ja öösel kui ühte voodi magama satuks.

Aga see selleks.

Teema põhine jutt siis. Nimelt on mul töö nii üksluine, et see lubab mul kuulata vabalt audioraamatuid. Kui ma olin kõik endale tuntud kirjanikud läbi töötanud (olen antud töökohal olnud oma 8 kuud ja keskmiselt läheb 0,5 raamatut päevas) hakkasin suvalisi audioraamatu torrenteid netist tõmbama. Lõpuks võtsin kätte “Top 100 Sci-Fi Books” ning praegu töötan 1-25 kallal.

Hetkel kuulan Robert A. Heinlein’i – Stranger in a strange land (1961) ja see on pannud mind tõsiselt mõtlema oma ja ka teiste elu üle. Eriti see osa kus me ei oska enam olla üksinda ja omi mõtteid mõelda. Eriti meenub üks uuring (mida hetkeseisuga linkida ei oska aga kindlasti lisan tulevikus), kus inimesed jäeti (vist) 3ks tunniks üksi ruumi. Selle asemel, et üksi oma mõtetega olla eelistasid nad pigem elektrišokki saamist. See on minu jaoks ühelt poolt absurd, kuid teiselt poolt mõistan seda.
Ma olen isegi hakanud oma elus “surnud” aega täitma audioraamatutega. Jah, ma garanteerin endale suurema silmaringi aga ma ei suuda seejuures oma sisemisi probleeme lahendada.

Täna, tagaaias päikese käes istudes ja õlut juues sain aimu kui paljust ma ilma olen jäänud. Olin tund aega ainult oma mõtetega üksi ning sain ka ise aimu probleemidest, mis mulle olid stressi tekitanud. Seni olid need vaid kõik seotud emotsioonidega.

Ma üritasin küll midagi selgitada aga mu aju töötab kiiremini kui ma suudan kirja panna. Aga sellest hoolimata mainin ära “loo” moraali – Võta aega, et olla oma mõtetega üksi, ning oma lähedastega koos – nii avastad rohkem endast ja annad ka endale võimaluse teistest rohkem hoolida.

Kas täiskasvanuks saamine ongi siis selline?

Viimase 8 kuu jooksul olen ma käinud täiskohaga tööl ning seda ka ainult õhtuses vahetuses. Raha pole küll hea aga see eest on tunnid sitad. Mis parata, mingisugustki raha on tarvis seega peab vist välja kannatama.

 

Kui aga aus olla poleks ma elu sees arvanud, et kunagi mu elu sotsiaalselt nii vaene oleks. Isegi Tartus elavate sõpradega saan võib-olla kord kuus kokku. See on lihtsalt jube kui kogu sinu elu on töö ja paar tundi enne/pärast tööd arvuti ees e-maile lugedes ning muud pahna tehes. Pole üldse aega millegagi tegeleda.

 

Olen ka mõelnud, et mis peaks juhtuma siis kui mul oleks pere (või ainuüksi ka tüdruk) siis mul polekski aega nende jaoks ning ega see rahagi siis seda nii väga väärt ei oleks. Otsiks uut töökohta aga ausalt öeldes ei kasva needki praegu nii puuotsas, et ühe napsata saaks. Praegunegi töökoht tuli alles pärast ~200 CV’d laiali saates ja vaid käputäiel tööintervjuudel käies.

 

Pagan, elu kipub ainult masendavaks ja hullemaks.

Väga hilja peale jäänud postitus

Tervist taas kõigile lugejatele, kes veel alles on. Teid ei ole ilmselt enam väga palju kuid miks mitte anda väike update.
Igatahes ütlen teile taas, et ilmselt väga palju postitusi minu sulest hetkel ei ..Jätka Lugemist

Tagged

Pakkumine.

Pole enam kaua aega siia kirjutanud ja ega tegelikult ole ka väga palju millest kirjutada.

Juba mõnda aega on mul peas ringi liikunud paar huvitavat mõtet, mida veel küll ei avaldaks. Ometigi oleks pakkumine teha kõigile, kes teavad midagi veebidisainist ja keeltest, mis veebilehe loomisega kaasas käivad. Võtke ühendust, sest sooviks Teiega mõningatel teemadel enne idee teostamist konsulteerida.

Tagged