Selle raamatu minuni jõudmine on juba täiesti omaette lugu.
Kell oli öö (ma mõtlen, et see oli kohe VÄGA öö) ja mul ei olnud und. See oli see öö, kus ma enda viimase postituse valmis kirjutasin. Kergelt ängis, pettunud ning üleüldse toonase päeva kohta väga veidras tujus. Veidras tujus tulevad aga veidrad mõtted ja ma sukeldusin internetiavarustesse. Ei läinud kaua aega kui leidsin, et telekast üle võetud lause ’100 kanalit aga ikka pole midagi vaadata’ on väga hästi mugavdatav ka internetti. Mitte midagi huvitavat ei leidnud. Jäi vaid blog.tr ning lõpmatus koguses inimeste lugusi nägudeta autoritelt. Kõik olid omamoodi ning täis tuttavaid emotsioone.
Sirvisin neid ükshaaval, iga inimese päeva endasse võttes kuni jõudsin aga ühe kindla blogini. See postitus ei olnud kõige uuem ning seetõttu on ka minu selleni jõudmine suur müsteerium. Aga selle ma leidsin. Tegu oli lühikese ning hästi struktureeritud postitusega ning pildilt vaatas mulle vastu suvistes toonides raamat. Rõõmus raamat, mõtlesin algul. Selline, mis justkui olekski täis Tartut ning noorte enseleidmist. Lugesin veel raamatu tagakaanele kirjutatud (kergelt palahniuklike mõjutustega) lühitutvustuse and I was hooked.
Järgmine päev astusin aga sihikindlalt läbi Petrone Prindist ning lunastasin endale ühe koopia. Päris täitsa enda oma. Eks on viimasel ajal kujunenud välja veider soov, raamatut omada kui ma seda loen. Raamatukogu oma ei tundu olevat päris see õige. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Pärast mitut lõiku muud juttu jõuan ka lõpuks raamatuni (patsuta end seljale ja õnnitle ennast, kui oled nii kaugele viitsinud lugeda). Aga kuidas kirjeldada raamatut. Ma ei oska arvustusi kirjutada ja veel vähem midagi väga asjatundlikku.
Pärast esimest juttu (Milleks oli Jim Ashilevi “Paula Demidova (2008-0000)) lugemist valdas mind äng. “Mina olen noor, kelle olemasolul pole justkui mingit tähtsust”. Järgmisena aga Dagmar Lambi “Tiidu uus korter” – “Mina olen noor kellel on unistused”. Ralf Sauter “Huulepulgadraama” – “Mina olen noor, kes tahab olla keegi”. Ja samas taktis edasi. Kahjuks jäi aga kõlama väga palju negatiivseid kogemusi. Me oleme oma ajastu nägu ning peab tõdema, et see aeg kui me elame on veelgi rohkem hävitavam kui see oli kasvõi Teise maailmasõja ajala “..meil ei ole olnud Suurt Oma sõda”.
Lühijuttude kogumiks mille peamiseks teemaks on noored. Noored on ära märgitud selle raamatu kaanel autoritena, kui kohati saaks autoreid liigitada juba elu näinud ning ehk mitte nii naiivsete inimeste alla (nt Wimberg, Afanasjev) aga just need inimesed suudavad kõige selgemini kujutada Meid – Iseseisva Eesti noori. Miks? Sest inimene, kes on asjas sees ei suuda tihtilugu ennast kõrvalt kriitiliselt vaadata (kummardus teistele autoritele selles raamatus, kes seda suutsid).
Aga tegelikult tahaks vinguda ka, sest selles raamatus oli midagi, mis jäi hinge kriipima. need õigekirjavead. Või vähemalt midagi sarnast. Eelkõige Wimbergi loos, kus kohati oli ühes lauses rohkem kui üks tähekordus. Sellised asjad aga kahjuks rikuvad tempot (nagu tõkkejooksja tõkke otsa komistades) ja selline asi rikub seda meeleolu, mida jutt on suutnud Sinus tekitada.
On veel nii palju mõtteid, mida tahaks teile selle raamatuga seoses jagada ja ehk midagi rohkem soovituslikku kirjutada aga vaatan tagasi ja näen kui pikk see postitus on tulnud (lõpuks tahaks raamatu kaanepildi ka juurde panna).
Lühidalt kokku võttes on tegu lühijuttudega, mis esmapilgul võivad jätta mulje kui täiesti tavalised ning kohati isegi mitte midagi ütlevad jutud, kuid jää seisma ja mõtle (Jim Ashilevi jutt jõuis mulle kohale alles pärast kolme teise jutu lugemist). See on hea raamat aga peab ennast valmis panema negatiivseteks emotsioonideks. Nagu elus ikka. Kõik ei saagi alati lust ja lillepidu olema
Kaarel aka C. J. S.
Peale selle saad raamatu ka SIIT muretsed.
Peale peale selle,tahaks öelda, et EI, ma ei saa selle reklaami eest raha, lihtsalt juhatan teid sinna kuhu mind ei juhatatud.
Postitusega seotud artiklid:
“Ebaühtlase tasemega noorte novellide kogumik” – http://www.postimees.ee/?id=88094
Wimbergi kirjakeel on taotluslik – ta teebki sellist keeleuuendust ning oli väga tugevalt toimetamise vastu. Sellepärast sai selline. Aga jah, raamatusse jäi teisigi kirjavigu, aga eks seda ikka juhtub, parem muidugi, kui poleks jäänud, endal ka häbi.
Eks Wimbergi stiil muutis ta ka natuke väljapaistvamaks ning tema taotluslik kirjakeel kandis vilja. Õnneks neid teisi kirjavigu õnneks ei leidnud, sest kirjanike jutt tundus nii voolav ja kaasakiskuv, et iga koma või muud kirjaviga ei panegi tähele. Rohkem tõmbas ikka loo sisu. Aga mis valesti, see ilmselt juba uutes raamatutes paremini tehtud.